Autor: Roland Järg
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (edaspidi ÜRO) peasekretär on ühelt poolt diplomaat ja ametnik, teiselt poolt aga maailma rahvaste, eelkõige haavatavate eestkõneleja. Põhikirjas kirjeldatakse peasekretäri kui “organisatsiooni kõrgeim ametiisik”, kes tegutseb selle (rolli) võimuses ja täidab “teisi ülesandeid, mis on talle usaldatud” Julgeolekunõukogu, Peaassamblee, Majandus- ja Sotsiaalnõukogu ja teiste ÜRO organite poolt. Üks peasekretäri kõige olulisemaid ülesandeid on astuda (avalikult või privaatselt) samme, tuginedes oma sõltumatusele, erapooletusele ja terviklikkusele, et vältida rahvusvaheliste konfliktide eskaleerumist või levikut. ÜRO peasekretär valitakse viieks aastaks ning järgmised valimised leiavad aset 2026. aastal. Aastast 2017 on ÜRO peasekretär portugallane António Guterres. Kuid kuidas ÜRO kõige tähtsama isiku valimine üldse toimub?
Julgeolekunõukogu vs. Peaassamblee
Vastavalt harta Artikkel 97-le nimetab ÜRO peasekretäri Peaassamblee, kuid seda Julgeolekunõukogu soovitusel. Kandidaati peavad toetama üheksa Julgeolekunõukogu viieteistkümnest liikmest, sealhulgas viis alalist liiget (P5), kellel on vetoõigus (Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Venemaa, Hiina, Suurbritannia). Seejärel arutab soovitust Peaassamblee ning piisav lihthäälteenamus tagab peasekretäri ametisse valimise. Võib öelda, et Julgeolekunõukogu määrab kindlaks järgmise peasekretäri, kuna Peaassamblee pole kunagi enamuses vastu hääletanud Julgeolekunõukogu poolt soovitatud kandidaadile.
Sooline tasakaal ja Ida-Euroopa probleem
Lisaks ametlikele eeskirjadele reguleeritakse ÜRO peasekretäri valimist ka erinevate mitteametlike konventsioonide alusel, mis on aja jooksul arenenud ja kogunenud. Näiteks ei tohiks peasekretär pärit olla P5 riikidest ning ta peaks oskama inglise ja prantsuse keelt, et suhelda liikmesriikide esindajatega ja pidada kõnesid ning osaleda aruteludel. Kaks kõige olulisemat mitteametlikku nõuet võeti vastu 1997. aastal Peaassamblee poolt – “arvestatakse regionaalse rotatsiooniga ja soolise võrdõiguslikkusega”. Resolutsioon võeti vastu ligi 30 aastat tagasi, kuid siiamaani pole ükski ÜRO peasekretär olnud naissoost. Anomaaliat, et organisatsioon, kes võitleb soolise võrdõiguslikkuse eest ülemaailmsel tasandil, kuid ei ole ilmselt valmis seda põhimõtet oma kõrgemates ametisse nimetamises kajastama, on üha raskem ignoreerida. Piirkondliku rotatsiooni põhimõte võeti vastu pärast seda, kui kolm esimesest neljast peasekretärist olid pärit Lääne-Euroopast. Tänu sellele on ÜRO peasekretäre olnud Aasiast, Aafrikast kui ka Ladina-Ameerikast. Ida-Euroopast pole veel peasekretäri olnud ning kulisside taga käib arutelu, kas järgmine peasekretär võiks olla Ida-Euroopast? Üheks suurimaks takistuseks on leida Venemaa jaoks vastuvõetav Ida-Euroopa kandidaat. Inter Press Service artiklis on väljatoodud, et “Ida-Euroopa riikide kandidaatide tõusmine peasekretäri kohale on takistatud geopoliitiliste pingete ja olemasoleva võimu tasakaalu tõttu”. Marina Kaljurand on öelnud, et nüüd, kui on võetud samme valimisprotsessi reformiks, on rohkem potentsiaali jõuda tulemuseni, mis on meelepärane kõigile. Kuid ta mainis ka, et “valiku tegemisel on oluline võtta arvesse geograafilist tasakaalu”.
ÜRO Peaassamblee suurem roll tulevikus?
Viimase kümne aasta jooksul on populaarsust kogunud arusaam, et aususe ja läbipaistvuse huvides soovitakse anda Peaassambleele rohkem kaalu ning suuremat sõnaõigust peasekretäri valimisel. Liikmesriigid soovivad läbipaistvat ja rohkem avatud protsessi, mis hõlmaks kõiki liikmesriike. Vanematekogu on maininud, et peasekretäri valimised ei tohiks toimuda suletud uste taga P5 riikide otsusel. Samuti soovitavad liikmesriigid õigust nimetada ise kandidaate ja ametlikult konsulteerida Julgeolekunõukoguga enne soovituse esitamist. On ka tehtud julgemaid pakkumisi – India ja Kanada on teinud pakkumise, et Julgeolekunõukogu võiks esitada rohkem kui ühe kandidaadi Peaassambleele. 2015. aastal võttis Peaassamblee vastu resolutsiooni, mis andis lootust, et valimisprotsess muutub avatumaks. Näiteks peale resolutsiooni vastuvõtmist peavad toimuma avalikud kuulamised, kus Peaassamblee liikmed saavad esitada kandidaadile küsimusi. Varem sai esitada kandidaate vaid Julgeolekunõukogu, kuid peale resolutsiooni vastuvõtmist kutsub Peaassamblee koos Julgeolekunõukoguga liikmesriikidel esitama kandidaate. Seega on lootust, et Peaassamblee roll ÜRO peasekretäri valimisprotsessis suureneb veelgi.